Nädal 15 Tehnoloogia eetilisus

Üks suurimaid tähelepanuallikaid kogu inimkonna ajaloos on olnud moraalsus ja sellega lähedalt seotud eetika. Alates Vana-Kreeka filosoofidest ja iidsetest religioonidest kuni tänapäeva neuroteaduslike teooriateni välja on tegemist äärmiselt tähelepanu pälviva valdkonnaga. Eetika minu sõnadega on keskendunud sellele, kuidas inimesed peaksid käituma, et püsida mingites kindlates moraalsetes piirides. Üldised moraalsed piirid varieeruvad inimeste vahel, sõltuvalt rahvusest, rassist, soost, religioonist jne. Kuid vaieldamatult leiab ka väga suure kattuvuse üldiste moraalsusreeglite vahel, sõltumata inimgrupist. Tänapäeva tehnoloogia liigub pidevalt suunas, kus üksikinimese võimalused ja võim kasvavad. Sellega kaasnevalt on ka niinimetatud tavainimese eetikakoodeksi tähtsus kasvamas.

Tehnoloogia ise ei oma mingit eetilist väärtust. Tegemist on vaid tööriistaga. Vastutus langeb jätkuvalt inimestele. Samamoodi nagu ma saan kasutada oma telefoni üldiste eetiliste reeglitega kooskõlapäraselt, võin ma tahtmise korral seda ka väga ebaeetiliselt kasutada. Ekstreemsema näitena võib tuua ohtlikud arvutiviirused või noad, mis on disainitud põhjustama haavu, millest tekkinud verejooksu oleks võimalikult raske peatada. Nende puhul on siiski tegemist kallutatud disaini ning inimeste enda ebaeetilise loominguga. Tehnoloogia enda vaatepunktist väidaksin, et tegemist on puhtalt tehnilise/inseneeriaprojektiga, mis on loodud lahendama mingit probleemi. Noa puhul näiteks, kuidas luua võimalikult ohtlikku relva. Arvutiviiruse puhul, kuidas luua süsteem, mis suudab kasutada ära mingit teadaolevat nõrkust arvutisüsteemis mingil kindlal eesmärgil. Teisest küljest ei oma samamoodi ka kõige humanitaarsema eesmärgiga tehnoloogilised projektid mingit eetilist väärtust. Selle väärtuse omistame me asjadele ise. Moraalsus on puhtalt inimkonstrukt.

Moraalsus on tugevalt seotud elusolendite heaoluga. Väidaksin, et sügavad moraalsed uskumused arenevad välja koos empaatiavõimega. Hea näide on lapsed, kes näiteks väärkohtlevad loomi. Peamiselt on sel juhul tegu puuduva arusaamaga, et tegemist on teise elusolendiga, ning empaatiavõime pole veel korralikult välja arenenud. Ideaalis võiks inimesel välja areneda piisav empaatiavõime, mis on üle tema hetkeemotsioonidest. Näiteks liikluses ei tohiks hetkeline viha kaasliikleja vastu panna inimest teiste elu ohtu seadma.

Tehnoloogia võimendusega kasvav tavainimese võimekus maailma mõjutada suurendab meie kõigi vastutust. Ütleksin, et alates teatud piirist on tegu negatiivse arenguga. Sellise tehnoloogilise arenguga põrkub inimkond varem või hiljem piiri vastu, kus on vaja otsustada, millised praegused inimlikud limitatsioonid maha jätta. Selgelt on märgata vastuolu juba praeguses maailmas, kus vastutus aina kasvab, kuid tipptehnoloogia roolis on siiski sisuliselt kaugele arenenud koopainimesed, kelle hetkeemotsioonid võivad igal hetkel ka kõige tugevamat moraalset kompassi mõjutada. Ka kõige intelligentsem inimene on äärmiselt lähedal sellele, et teha vägagi kahjulikke otsuseid äärmiselt rumalatel põhjustel.